Emma Lotta Lõhmus & Mia Riin Roosaluu
XXII semiootika sügiskooli tuumidee sündis arusaamast, et tõelise ja soovitud reaalsuse vahele jääb alati mingisugune pinge, nihestus, mis kujutab endast äärmiselt viljakat territooriumi. Täna utoopilise või düstoopilisena tunduv võib homme muutuda argireaalsuseks. Kuidas unistada reaalsustaju kaotamata? Kuidas saab utoopiast düstoopia? Milliseid olemise viise võib ette kujutada, kui isegi reaalsus võtab düstoopilisi vorme? Millised on meie isiklikud düstoopiad? Mis üldse on utoopia või düstoopia? Mida tähendavad utoopia ja düstoopia maailmas, kus tähendusi on rohkem kui tähistajaid? Milliseid rolle mängivad meie arusaamad maailma äärmustest? Mis juhtub pärast utoopilist või düstoopilist lõpplahendust? Neile ja paljudele teistele küsimustele otsisime ühiselt vastuseid, kuulates asjatundjaid, arutades ühiselt ning mõtiskledes endamisi.
Sügiskooliks valmistudes küpsetasime plaatide kaupa küpsiseid ja pirukaid, valmistasime võileibu ning koorisime kilode kaupa porgandeid. Kontrollisime tabeleid, kirjutasime tekste, kaunistasime silte. Laupäev üllatas udu ja unise taevaga, varahommikune Toomemägi õhetas enne osalejate saabumist haudvaikusest. Närvesööva tunniga sai omaks kohvimasin (loe: perkolaator!), mis pärast mitut julgustavat sõna, veenmist ja omajagu kannatlikku meelt otsustas viimaks nõustuda kuuma ja kange kohvi keetmisega.
Esimese esinejana annab Jaak Tomberg sissejuhatava ja laiahaardelise loengu utoopia ja düstoopia kontseptsioonidest 19.-21. sajandi kirjanduses, puudutades samaaegselt ka sõnapaari olemust üldisemalt. Kontuurid utoopia ja düstoopia ümber konkretiseeruvad ning jätavad meid ajarännaku lõpuks silmitsi hoiatusega utoopia-vastaste hoiatuste eest.
Jaana Davidjants räägib sotsiaalmeedia aktivismist, tuues näiteid erinevatest sõjakonfliktidest ja sotsiaalsetest liikumistest, ning käsitleb muuhulgas ka katastroofide pidevast vahendatusest tulenevat kaastundeväsimust. Ettekande lõpuks on publik niivõrd inspireerunud, et Valged Mehed võtavad ette rassiküsimuse. Olukord paistab aga mõneti ilmestavat paralleelselt hargnevat diskussiooni teemal inimeste kehv ühendatus päriselu raamides. Tõepoolest, nõrgad sidemed, nõrk aktivism.
Helena Tulve viib kuulajad muusikasse – ka ühte utoopiasse, mitte-kohta. Süüvime helisse kui aegruumi kujundajasse, selle pidevusse ja sünesteetilisse olemusse, kujutame ette muusika loodud ruume, mis ei vasta nendele, kus me asume füüsiliselt. Kuulame Tatjana Kozlova-Johannese teost “Only Air” (“Ainult õhk”) ja tutvume uue komplekssuse kontseptsiooniga. Loengu lõpuks on kujutlusvõime piirid selgelt avaramad kui alguses.
Läheme Jarmo Rehale rongijaama vastu. Justkui kiusu pärast jääb rong hiljaks ning Rehale jääb enne esitluse algust vaid 4 minutit. Sellele vaatamata kirjeldab Reha oma tööd näitleja-lavastaja-dramaturgina haaravalt ja mõjusalt, keskendudes teatri reaalsust nihestavale funktsioonile erinevate intensiivsete vahendite kaudu. Domineerib düstoopia.
Pärast tubast mõttevahetust tõmbavad osalejad pähe mütsid ja kätte kindad, et asuda Kalevi Kulliga jalutuskäigule Toomemäel. Vaheldumisi lambivihust novembripimedusse astudes arutleme erinevate maastike üle ja saame näiteks teada, mitu puud Toomemäel kasvab. Hezeli tänavalt kõrvale põigates jõuame Juhan Liivi mälestusmärgi juurde, kuhu Kalevi asetab küünla. On kuulda lehekrabinat ja kellegi madalat häält.
Mülä baaris ootavad näljaseid semiootikahuvilisi vaid tunnike hiljem pitad, sponsorjoogid ja kõikvõimalikele tõlgendustele avatud õhtupoolik. Pärast õhtusööki korraldab baka kolmas kursus mitmekülgse ja meeldejääva mälumängu. Siinkirjutajad said näiteks teada, et silma võimet pimedas näha nimetatakse skotoopiaks! Seejärel kütkestab elegantselt romantiline darkwave duo Viktor Kuu kuulajaid sügavate düstoopiliste helimaastikega. Sotsiosemiootik Ott Puumeistri utoopilised võnked kutsuvad tantsupõrandale, vestlustel ei tule lõppu. Öösse saadavad semiootikuid kaks tuttavat DJ-d.
Järgmisel hommikul koguneb kuulajaskond minipannkookidest kosununa taas tähetorni, kus annab kirjutamistöötoa Sanna Kartau. Kartau tutvustab osalejatele võimsaid ja toetavaid vahendeid, millega pääseda ligi kirjutaja sisemistele liminaalsetele territooriumidele. Töötuba juhivad paus, keha, kogukond. On tajuda sõnatut teineteisemõistmist.
Andreas Ventsel tutvustab oma Mari-Liis Madissoni ja Mihhail Lotmaniga kahasse kirjutatud ning värskelt ilmunud raamatu põhjal vandenõuteooriaid kui üht düstoopilise/utoopilise mõtlemise vormi. Ettekandes kaardistatakse vandenõuteooriate tüüpilisi mustreid ning sisemisi mehhanisme erinevate näidete abil.
Timo Maran kõneleb aga hoopis utoopia vastu – lõputust progressist unistamise asemel võiks hoopis kaaluda maandumist, et inimese ja looduse vahelised seosed saaksid jälle taastatud. Maran tõmbab paralleeli Kaplinskiga, kelle poeetilises keeles selline mõtlemine ehk enim silma paistab. On au kuulda elavas esituses ka ettekandja enda loomingut.
Timo Marani ja viimase (kuid kaugeltki mitte hapupiimase) esineja – Hasso Krulli – ettekande vahel kujuneb välja omamoodi dialoog – see on paeluv. Krull põimib mõtteid ajaloost (ja selle pahaendelisusest), Prometheusest, regressioonist kui võimalikust lahendusest ning kõige pidevast tagasitulekust. Kõlama jääb üks vägagi tervitatav soovitus – naerda välja kõik, mida pole vaja.
Ja ongi kõik. Või kas ikka on? Kas ei võtnud igaüks meist osa sellest kahe päeva jooksul vormunud maailmast endaga kaasa? Kui piirid meie vahel pole hajunud, siis kindlasti on nad teisenenud. Utoopia ja düstoopia koos lahtimõtestamine viis meid radadele, kus sellises kombinatsioonis ei olnud keegi meist varem käinud. Arvame, et on põhjust seda korrata.
Fotode autor: Kadri-Ann Väärsi