Siiri Tarrikas
Semiootika sügiskool on alati olnud üks tudengite oodatumaid sündmusi, sest see pakub ainulaadset võimalust tudengitel, õppejõududel, praktikutel, vilistlastel ja kõigil niisama huvilistel kokku tulla ning pingevabalt meeldivas seltskonnas huvitavatel teemadel arutleda.
Semiootika sügis(kevad)kool tuli sel aastal teisiti ja seda mitte ainult ajastuse poolest. See toimus naljapäeval (1. aprillil 2023) Tartu Lodjakojas ning teemaks oligi nali – midagi, mis on üheaegselt nii tõsine kui ka frivoolne, mille olemus on tihti tabamatu, kuid mis peidab endas sageli üllatusmomenti. Ilmgi üllatas kevade asemel hoopis jaanuarituisuga, mistõttu tundus eriliselt mõnus siseneda tõrvalõhnalise Lodjakoja muhedasse õhkkonda, et niivõrd tõsisel teemal toimuvas akadeemilises arutelus osaleda.
Sügiskooli teesid olid: – Nali on frivoolne – Nali on tõsine asi – Nali on ventiil, mis laseb maha pingeid – Nali on ora, mis ärritab inimesi ja rahvaid – Nali on süütu – Nali on jumalavallatu – Nalja saab teha kõige üle – On asju, millega nalja ei tehta.
Juba teesid näitasid, kui mitmekülgne ja kohati vastuoluline võib nali olla, andes hea lähtekoha mõtisklemiseks selle üle, kuidas nali toimib, mida see teeb ja millised on selle tagamaad, kuidas nali aitab maha laadida pingeid ja võib olla nii süütu kui kiuslik. Paradoksaalne on, et kuigi nalja saab teha kõige üle, on mõned asjad siiski naljast kaugel. Nali on ajas muutuv ning mõistetav kindlas kontekstis, kuid samas on heal naljal ka universaalseid omadusi, mida isegi loomad hinnata mõistavad.
Semiootika sügiskooli esinejate valik oli muljetavaldav, nad esindasid erinevaid erialasid, mis võimaldas vaadata nalja erinevate nurkade alt. Iga esineja käsitles nalja erinevaid tahke ning mõtiskles nii nalja olemuse kui ka selle mõju üle. Päeva jooksul toimus seitse loengut.
Folklorist Piret Voolaid andis ülevaate naljade päritolust ning nende rollist erinevates kultuurides. Saime teada, et esimene aprill sai naljapäevaks seetõttu, et enne uuele kalendrile üleminekut oli aasta algus 1. aprillil, kuid kui kalendrisüsteem muutus ja uus aasta hakkas algama 1. jaanuaril, jätkasid mõned inimesed siiski 1. aprillil uusaasta tähistamist. Teised hakkasid vanadest traditsioonidest kinni pidajaid aprillihanedeks narrima ja sellel päeval neile vempe viskama.
Nalja bioloogilisest tahust kõneles bioloog Toomas Tiivel, kes andis ülevaate sellest, kuidas nali on evolutsiooniliselt välja arenenud ning huumori rollist inimliigi tekkel.
Zooloog Aleksei Turovski tõi välja loomade käitumise ja nalja seosed ning rääkis, kuidas loomade puhul kasvab huumor välja mängust. Me teame kindlasti, et delfiinid, koerad ja ahvid mängivad, aga kas ka mutid mängivad, jääb esialgu saladuseks. Turovski rääkis, kuidas loomad nalja teevad, vahel tahtlikult ja vahel ka kogemata. Näiteks ronk Jaška, kes inimkeelseid lauseid oskab, ütles, kui talle peeglist teda ennast näidati: „Ei meeldi mulle see hani!“ Turovski jutustas ka sellest, kuidas šimpansid nalja ohvriks õiget inimest oskavad valida ning täiendas oma loengut vahvate joonistustega.
Semiootik Daniel Tamm andis ülevaate meemikultuurist ning arutles, kui tõsiselt meeme võtta tasub, ning kuidas saab nalja mõnikord poliitiliselt tumedamate teemade puhul kattevarjuks ära kasutada. Uuriti, miks ja kuidas on nali naljakas ja mida nali teeb? Missugused on need asjad, mis on naljast kaugel? Danieli ettekanne lõppes kaasahaarava publikumänguga. Selgus, et meemide poliitilise tausta ja päritolu ära arvamine võib osutuda raskemaks kui esmapilgul tundub.
Japanoloog Margit Juurikas andis ülevaate jaapanlaste poliitilistest karikatuuridest ning sellest kuidas võib nalja uurimine aidata mõista erinevaid kultuure. Ta püüdis avada nalja tõsisemat külge, rääkides sellest kui ventiilist, mis aitab pingeid vähendada ning selgitas, kuidas naljad kultuure eristavad ja ühendavad.
Peeter Selg omakorda arutles, et huumor ja võim on sarnased seetõttu, et kuigi need toimivad, pole siiski alati võimalik aru saada toimimise mehhanismidest. Nalja saab analüüsida ja ära seletada, kuid siis ei pane see enam kedagi naerma. Õhtuses kultuuriprogrammis oli humoorikas viktoriin. Päev lõppes filmiga “Gorikaturist”, mille juhatas sisse režissöör Raimo Jõerand. Kokkuvõttes oli üritus inspireeriv ja huvitav, täis mõtlemisainet ja uusi teadmisi. Üritus pakkus palju võimalusi mõelda nii nalja tegemise, selle olemuse ja ajaloolise välja kujunemise kui ka mõju üle, ja esinejate valik andis väga mitmekülgse ülevaate sellest, kuidas erinevad erialad seda teemat käsitavad.