ingrid_internship
Reading Time: 3 minutes

Kui Arno isaga koolimajja jõudis… – ei see on küll vale algus… Ja semiootik ei ole ma ka tegelikult… Minu lugu algab nii: kui teised kõik veel oma suvevaheaja viimaseid päevi nautisid, olid minu päevad täis semiootikat. Üks päev istusin vanematekodus köögilaua taga ja lugesin meile – üks, hiljem vägagi oluliseks muutuv, intrigeeris mind väga. See oli semiootika suvekooli registreerimismeil. Suvekool oli tasuta ja ega mul ju tegelikult mingisuguseid plaane polnud, lisaks arvasin end olevat liiga vähe väljaspool kodu käivat – seega registreerisin end, sealsamas köögilaua taga keset suve. 

Kuidas seostub aga semiootika suvekool minu praktikaga? Tutvuste kaudu – just semiootika suvekoolis („Coming soon…“, 24-27 august, 2023) sain tuttavaks nii mõnegi Hortus Semioticuse liikmega, kes mind samuti oma tiimi kutsusid. Nii olen septembrist alates tegutsenud sisuloojana, hallates Facebooki ja Instagrami kontosid. 

Tegelikult olid minu varasemad kokkupuutepunktid semiootikaga kuigi kasised. Õpin BA tasemel kolmandat aastat kirjandust ja kuigi paljud sõbrad ja tuttavad võtavad kõrvale semiootikaaineid, ei olnud mina ühtegi võtnud ega ühtegi semiootikaalast kirjandust lugenud, kuigi minu pragusest uurimisteemast (keerukad narratiivid ja unenäolisus) mõned nimed läbi jooksevad. Seega oli suvekool minu esimene sügavam vaade semiootikasse. Hortuse juures praktikal olles aga olen nüüdseks lugenud tosinaid artikleid, et nende kohta kirjutada adekvaatne sisututvustus sotsiaalmeediasse.

Kirjandus on tegelikult üleüldiselt vägagi semiootikaga lähedalt seotud ala – semiootika on justkui laiem, kõikehaarav ala, kirjandus aga spetsiifiline, kus saab kasutada semiootikavõtteid. Nii ei ole selline osakondadevaheline kõikumine kõige šokeerivam, ilmselt osati loogilinegi.  Kindlasti tuleb igas valdkonnas eelnev teadmine kasuks, kuid minu arvates on noor olemise puhul kõige põnevam pea ees vette hüpata (võib-olla mitte otseses mõttes…) ja avastada enda jaoks uusi oskusi. Sest kust mujalt oskused ja teadmised tulevad kui kogemusest! 

Sotsiaalmeedia on sellel sajandil saanud igapäevaelu osaks ja seega on enamusel meist mingisugunegi kogemus, olgu see siis selle tarbimises või sisu loomises. Minul oli varasemalt mõlemat, kuigi sisuloomine polnud minu jaoks kunagi olnud väga professionaalsel tasemel – nimelt haldasin kunagi ammu grupi teiste inimestega ühte meemikontot Instagramis, lisaks oli enda kunstikonto, mida pidasin veidi laiemale seltskonnale. Facebooki tegelikult ma ei olnudki kunagi postitanud. 

Kui pidin aga otsustama, mida ma täpsemalt Hortus Semioticuses teha tahan, siis valisin sotsiaalmeedia. Tekste toimetada ma tol hetkel veel ei julgenud, kuna tundsin, et minu teadmised semiootikavaldkonnas pole selleks piisavad, et hakata teiste tekste üle vaatama. Lisaks olen siin ja seal asju tõlkinud, mis minu praktikakogemusena on samuti kasulik, sest praktikapunkte teen ma klassikalise filoloogia jaoks (mida võtan kõrvalerialana). 

Tegelikult ei hõlma mu praegune tegevus väga paljut – postitan Facebooki ja Instagrammi. Selle jaoks mõtlen kõigepealt välja mida ja millal, kust materjali võtta ja mis ajal võiks postitus kõige paremini inimesteni jõuda. Selle jaoks arutasin kõigepealt tiimiga, mida nemad näha sooviksid ja lisasin omalt poolt ideid (mida kõiki ei olegi veel jõudnud teostada). Seejärel hakkasin paika panema ajakava – koostasin kalendri. Nüüd olen oma alati muutuva kalendri järgi postitanud, kuigi kellaaegadega eksperimenteerin siiani. Sotsiaalmeedia algoritmid jõuavad muutuda kiiremini, kui minu kalender ja seega vajab lähenemine pidevat ülevaatamist. Postituste kirjutamisel loen valitud artikli/blogipostituse läbi ning teen (loodetavasti) kaasahaarava lühikokkuvõtte, vahest lisan autorilt endalt mõne mõtte. Minu arvates on kõige toredam teha Instagrami story’sid, mis lasevad mul väljendada oma kunstilist loovust digitaalsel pinnal. 

Kindlasti jään (ja tegelikult juba olen jäänud) Hortus Semioticuse tiimi kauemaks, kui mu praktika ette näeb. Kogu toimetustiim on kokkuhoidev ja loov kogukond, kus on tunda nii sõbralikku kui samas ametlikku õhkkonda. Seega annab see kogemus juurde nii uued tutvused kui ka kogemuse töötada justkui päris ametlikult toimetuses. Hortus Semioticus on iseenesest ajakiri, mis annab võimaluse igat sorti akadeemilise loovuse jaoks ning minu jaoks on oluline, et selline (digitaalne) ruum eksisteerib. Kuigi mu kogemus semiootikaga on vähene, on mul hea meel, et mu suurem kokkupuude alaga on toimunud just läbi Hortus Semioticuse!

hortus semioticus

Hortus Semioticus is a peer reviewed online journal of semiotics featuring new generation of semiotic researchers.

Hortus Semioticus on eelretsenseeritav semiootika võrguajakiri, mis on pühendatud uue põlvkonna semiootilistele uurimustele.

HORTUS SEMIOTICUS BLOG

Our blog is a digital resource where everyone passionate about semiotics can share their knowledge, questions and experience on stuff that matters.

Meie blogi on koht, kus semiootikahuvilised saavad vahendada mõtteid ja infot kõigest, mis loeb.