Identiteet
Identiteet kujutab endast seda, kuidas inimesed end defineerivad ja väljendavad ning on mitmekülgne ja muutuv nähtus. Ehala (2018: 16) toob välja, et nii nagu kõneldes, edastab inimene ka oma käitumise ja olekuga identiteedisignaale, mille põhjal teevad teised järeldusi tema uskumuste, hoiakute ja eeldatava käitumise kohta, muutes identiteedi mõneti sarnaseks märgiga. Rahvusidentiteeti määratletakse läbi mitmete tahkude, nagu tuumväärtused, keel, kodakondsus, vereliin ja potentsiaalselt ka religioon, mida Ehala (2017: 173) kirjeldab kui individuaalse rahvusidentiteedi määramise viise. Rahvusidentiteedi mõistmiseks on vajalik ka kogukonna tunnustus, viidates grupiidentiteedile ja sellele, kuidas etniline kogukond end kollektiivselt määratleb. Kultuurisüsteemide integratsiooni ja mustrite järjepidevuse abil saame terviklikuma vaate sellele, kuidas väliseestlased oma identiteeti kujundavad ja väljendavad, olles seotud nii oma päritolu kui ka elukohariigiga. See lähenemine rõhutab, kui oluline on arvestada nii isikliku kuuluvuse, kui ka laiemate kultuuriliste ja sotsiaalsete struktuuridega, et mõista väliseestlaste identiteeti ja kuuluvust.
Käsitledes arusaama identiteedist, võiks kaasata Pareto (1935. lk 66-67) analoogia kasutust majanduslike või sotsiaalsete olukordade “tasakaalu” mõistmiseks, rõhutades, et selline lähenemine põhineb analoogial, mitte identiteedil. See viitab sellele, et gruppe võib käsitleda sotsiaalsete või majanduslike süsteemidena, millele teatud jõud mõjuvad, määrates kindlaks süsteemi punktide asukoha nende vaheliste sidemete kontekstis. Nendeks kaheks asukohaks on selles kontekstis siis Eesti ja x asukohas eksisteeriv globaalsete eestlaste kogu või indiviid (ehk globaalne eestlane). Nende omavaheline suhe, olgu ta siis vaadeldud majandusliku või sotsiaalse süsteemina (igal juhul käib nende vahel suhtlus või kommunikatsioon), on oluline selleks, kuidas globaalne eestlane kas indiviidi või grupina asendab enda identiteeti. Vähene kokkupuude nende vahel võib tekitada “valeidentiteedi tunnetust”, mille all ma pean silmas seda, et indiviid (või grupp) võib tunda ennast täielikult osana millestki, olles sellest eemaldatud kas enda või selle “millegi” poolt. Siin tekib mitte-loogiline toiming, mida Pareto kirjeldab psüühiliste olekute tulemusena. (Pareto, 1935. 88) Selleks psüühiliseks olekuks olles tunnetus või hoiak, et grupist A eemaldatud on osa grupist B ning mitte-loogiliseks tegevuseks on A tulemus sellele eelmainitule hoiakule. Identiteet on midagi, mis esitab ennast sotsiaalsel tasandil, seega on ühiskonnal suur mõju inimese identiteedile. Kuid kuna ühiskond mõjutab indiviidi ja indiviid mõjutab ka ühiskonda, siis Cooley teooria põhjal on ühiskond midagi, mis eksisteerib põhiliselt isiku enda (pea) sees. (Cooley, 1922 (1902). lk 81)
Väliseestlaste identiteedi mõistmine, mis eristab neid, kes tunnevad end lihtsalt väliseestlastena, ja neid, kes identifitseerivad end nii väliseestlase kui ka eestlasena, peegeldab sügavamat kultuurilist ja sotsiaalset dünaamikat. (Shahmardan 2023. lk 48). See dünaamika ei puuduta mitte ainult isiklikku kuuluvustunnet, vaid ka laiemaid kultuurilisi integratsiooniprotsesse.
Kuuluvus
Kuuluvusliku mitmekesisuse kontekstis, kus identiteet kujuneb diskursuste kaudu, mis peegeldavad inimese rolle erinevates sotsiaalsetes kontekstides (Randviir 2018. 235), seisavad rahvusvahelisi piire ületavad isikud – sealhulgas sisserändajad ja väliseestlased – silmitsi „rahvusvaheliste olemis- ja kuulumisviisidega“. Need viisid hõlmavad laialt erinevaid tegevusi, mis on suunatud migrantide kaasamisele ja võivad mõjutada nende kuuluvustunnet mitmel tasandil, sealhulgas sotsiaalses, majanduslikus ja kodanikupoliitilises sfääris (King, Kuschminder 2022. lk 40).
Selline kuuluvuse dünaamika on eriti oluline väljarändajate puhul, kes seisavad silmitsi topeltkuuluvuse küsimusega: kuidas integreeruda uude ühiskonda, kaotamata sidet päritoluriigiga? Topeltkuuluvuse dilemma avaldub ka topeltkuuluvusega inimeste psüühikas, mis teadustöö puhul võib oluliselt mõjutada analüüsi ja tõlgendust (Pareto 1935: 93). Siinkohal saan teha väikese eneserefleksiooni: kuigi oma bakalaureusetöös mainin, et uurimuse analüüs on tehtud minu isiklike arvamuste ja kogemuste põhjal (Shahmardan 2023: 5), siis oma tööd uuesti lugedes arvan, et erapooletuma analüüsi huvides oleksin võinud pidada veelgi rohkem meeles omaenda hoiakuid. Seda on muidugi raske teha, kui teema on sedavõrd isiklik.
Tulles tagasi topeltkuuluvuse mõiste juurde, on see väliseestluse kontekst minu meelest sarnane Ehala mitmikidentiteedi käsitlusega: “Enamikul inimestest on vaid üks identiteet igas mõõtmes […]. Siiski […] on inimestel võimalik omada ka rohkem kui üht identiteeti samas mõõtmes. Näiteks võib inimene tunda ennast kahe rahvuse esindajana. Sellisel puhul on tegemist mitmikidentiteediga.” (Ehala 2017. lk 173)
See, mis on isiku emakeel, on tugevalt seotud tema identiteediga ja seda eriti ükskeelsetes riikides. Kuidas õpitakse keelt ning kui palju ja mis kontekstides seda kasutatakse, mõjutab isiku keeleoskuse ulatust ja seda, kas sellel keelel on seost tema identiteediga. Mitme keele oskus emakeelena või sellega sarnasel tasemel võimaldab mitme keeleidentiteedi tekkimist, mis laiendab inimese maailmapilti ning lubab tal kogeda maailma mitmest vaatepunktist. Seega, ma järeldan. et riikides, kus ühte ühist keelt ei ole, puudub ka ühine keeleidentiteet, mis omakorda võimendab teisi identiteete (nt rahvusidentiteeti).
Allikad
Cooley, Charles H. (1922 (1902)). Human Nature and the Social Order. Revised edition with an introduction treating of the place of hereditary and instinct in human life. New York, Chicago, Boston: Charles Scribner’s Sons, 81-135.
Ehala, Martin 2017. Keele rollidest eesti rahvusidentiteedis. – Tammaru, Tiit (toim.), Eesti inimarengu aruanne 2016/2017: „Eesti rändeajastul”. Tallinn: Eesti Koostöö Kogu, 171-178.
Ehala, Martin. 2018. Identiteedimärgid. Ühtekuuluvuse anatoomia. Tallinn: Künnimees.
King, Russell; Kuschminder, Katie (toim.) 2022. Handbook of Return Migration. Cheltenham, UK; Northampton, MA, USA: Edward Elgar Publishing.
Pareto, Vilfredo (1935). The Mind and Society. New York: Harcourt, Brace and Company, 75-100.
Randviir, Anti 2018. Sotsiosemiootika. – Salupere, Silvi; Kull, Kalevi (toim.), Semiootika. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 230-251
Shahmardan, Tshinar-Kristi. 2023. Kultuurisemiootiline vaade väliseestlaste rahvusidentiteedi tunnetusele. Juhendaja: Elin Sütiste. Keeletoimetaja: Triin Truuvert. Tartu Ülikool Filosoofia ja semiootika instituut. Semiootika osakond. Tartu.