Ma pole kunagi tahtnud õpetajaks saada. Samas on aga haridus mulle alati oluline olnud, kas siis lihtsalt puhtast õpihimust või isegi (üli)õpilaste õiguste eest seistes. Semiootikatudengina on mulle palju huvi pakkunud meie transmeedia rühma töö. See on ütlemata põnev, kuidas film võib saada oluliseks osaks õppeprotsessis. Nii on transmeedia rühm loonud juba õppematerjale ajaloost, identiteedist, kirjandusest, loodusest jne. Pakkumisest transmeedia rühma töös kaasa lüüa haarasin kinni esimesel võimalusel, kuna olin ka oma bakalaureusetöö kirjutanud filmi teemal, ning tahtsin sellesse maailma sukelduda. Minu jaoks tundus see väikese soovi täitumisena, mis aitas mul ühendada huvi haridusmaastiku kujundamise ja semiootika vahel.
Esimese sammuna sain transmeedia rühma liikmelt Maarja Ojamaalt ülesandeks valida välja film, millest õppematerjal koostada. Kuna töö toimus koostöös Eesti Filmi Instituudiga, oli üheks eesmärgiks kasutada filme Tallinnfilmi filmipärandist. Arhiivis tuhnides leidsin enda jaoks vahva Heino Parsi nukufilmi “Meemeistrite linn”, mis jutustas mesilaste elukaarest, nendevahelistest suhetest ja mesitaru sisemaailmast. Kuigi minu peamised huvid lasuvad kultuurivaldkonnas ja looduses olen pigem imetleja kui teadja rollis, tundus idee need kaks valdkonda ühendada põneva väljakutsena.
Järgmisena vaatasin 20-minutilise nukufilmi paar korda läbi ning panin kirja kõik, mida filmist õppida oleks. Samuti pidin valima, millisele vanuseastmele õppematerjali loon. Kuigi esialgu tundus sobilik õpetada filmi abil putukate hingeelu 4. klassile, kus nende kohta esimest korda õpitakse, kirjutasin materjalid üsna pea ümber põhikooli 3. astmele ehk 7.-9. klassile. Õppematerjali koostasin peamiselt 8. klassi bioloogiaõpikule toetudes, kus eraldi teemadena tutvustatakse õpilastele põhjalikult ökosüsteemi mõistet ja selle toimimist. Ökosüsteemi oluliseks osaks on ka mesilased tolmeldavate putukatena. Seega sai pelgalt mesilaste tutvustamisest mahukam õppematerjal terve ökosüsteemi toimimise kohta, mille oluliseks teguriks putukad, nende hulgas mesilased on.
Õppematerjali mahtus lõpuks palju infot mesilaste kohta, aga ka laiemalt ökosüsteemi, looduskaitse ja loodusliku mitmekesisuse kohta. Samuti on õpilastel pikema arutelu käigus võimalik arendada oma kunstilist, žanrilist ja kriitilist meelt arutledes erinevate küsimuste üle (näiteks, mille poolest erinevad omavahel mitmed animeeritud mesilased, kuidas erineb dokumentaalfilm nukufilmist, mis häält mesilased teevad ning milliste instrumentide abil oleks seda võimalik imiteerida jms). Tänu erinevatele teemadele aitab õppematerjali kasutamine luua laiapõhjalisi teadmisi mitte ainult bioloogias, aga ka filmikunstis. Interdistsiplinaarne õppimine on ka transmeedia rühma üks eesmärkidest, mis selle õppematerjali loomise käigus edukalt täidetud sai.
Parajat peavalu (tegelikult oli materjaliga töötamine väga huvitav ja lõbus) tekitas ühtlase terviku ja semiootiliselt rikka materjali loomine. Tahtsin, et materjal aitaks päriselt filmikunsti ja bioloogiat kokku viia, seetõttu pidin ka valitud filmi raamidest välja vaatama. Vist kõige toredam oli omavahel erinevaid animeerituid ja nukumesilasi kõrvutada ja küsida – kuidas nad erinevad, aga kuidas nad ka sarnased on? Semiootika võlu, just erinevate tähendusväljade loomine ja kommunikeerimine, tuleb selles aspektis vast kõige ilusamini välja. Samuti semiootiline tõlge looduse ja kunsti vahel – meil on küll olemas päriselu mesilane, kelle igasuguseid bioloogiast mõjutatud erinevusi me võib-olla palja silmaga ei hooma, kuid kunsti abil on meil võimalik luua nii palju erinevaid mesilasi kui võimalik, ja nad kõik tunduvad meile sama ehedad, kui päris mesilased!
Aga nüüd jälle projektist endast. Kui film ja peamised teemad olid paika saanud, pidi nende ümber ka ainetunni struktuuri ehitama. Struktuuri loomisel olid suureks abiks varasemad õppematerjalid, mida uurides sai paremini paika panna “Meemeistrite linna” materjalid. Õppematerjali ehitasin üles kolmes osas: eelhäälestus, kodutöö ja refleksioon. Eelhäälestuslikus osas saavad õpilased esmalt teemaga tutvuda, filmi vaadata ja selle üle arutada. Koduseks tööks on plakati loomine veebikeskkonnas käsitletud teemal ning refleksioonis ehk järgmises ainetunnis on ülesandeks plakatite ettekandmine ja uute teadmiste kinnistamine. Otsustasime koos juhendaja Maarja Ojamaaga, et huvitav oleks lasta õpilastel teha plakateid kattuvatel teemadel, tekitamaks klassiruumis võrdlusmomenti – kas teemat käsitletakse sarnaselt, kas leitakse erinevat infot, kuidas on ülesanne kunstiliselt lahendatud jne. Plakati loomine sarnastel teemadel annab omamoodi sarnase võrdlusmomendi erinevate kunstiliste ja päriseluliste mesilaste vahel – meil kõigil on peaaegu sama alusmaterjal, kuid tulem on alati erinev.
Õppematerjali juurde pidi koostama ka põhjaliku juhendi õpetajale, mis tähendas ka paljuski õpilaste juhendi ümberkirjutamist. See osutus minu jaoks vast kõige raskemaks ülesandeks, seega olen väga tänulik oma juhendajale, kes aitas delete-nuppu vajutada ja suunas mind erinevaid tekstilõike lihtsamaks kirjutama. Teksti toimetamine ja selge sõnastamine on seega materjali loomisel väga oluline aspekt, millele palju tähelepanu pöörata.
Kui õppematerjal oli Wordi dokumendis enam-vähem valmis kuju võtnud, oli aeg hakata arutama seda, kuidas ta veebilehel välja näeks. Selleks kutsus Maarja laua taha ka Sasha Milyakina, kes aitas õppematerjali veebilehe kokku panna. Koos arutasime lehe struktuuri ja ülesehitust, Sasha sai materjali värske piluga üle vaadata ning parandusettepanekuid teha. Näiteks sai veebilehele lisatud väike galerii erinevatest mesilastegelastest, et õppematerjali kasutusel oleks võrdlusmoment kohe võtta. Selleks sain natuke mõttetööd teha ja meenutada kõiki neid mesilasi, keda elu jooksul multifilmidest või hommikusöögihelveste pakilt näinud olen. Peale seda, kui esimene versioon veebilehest oli valmis, sain selle veel paar korda üle vaadata ja muudatusettepanekuid teha. Kui kõik pisidetailid olid üle käidud, saime nõustuda, et õppematerjali loomise protsess on koos veebilehega valmis saanud.
Õppematerjali loomine õpetas mind ennast väga palju, seega saab nentida, et teiste õpetamine õpetab ennast vast kõige rohkemgi. Väga põnev oli siduda bioloogiat nukufilmist õppimisega. Põhimõtteliselt oli see bio- ja kultuurisemiootika ühildamine, mis aitas mul endal ka paremini üdini humanitaarina bioloogiat mõtestada. Samuti oli vaja väga põhjalikult läbi mõelda õpetamise ja õppematerjali sisuline käik ja järgnemine – kas see, mida õpilasest eeldan, on tal juba selge? Kuidas materjali huvitavaks teha, anda kätte niidiotsi seoste loomiseks, arutelukohtade tekkimiseks jms. Enne, kui anda materjal kätte kellelegi teisele analüüsida, tuleb see iseendal üksipulgi läbi käia. Seejärel aga ennast vanuseliselt põhikooli lõpuklassi tagasi asetada ja mõtiskleda, et kas see, mida teadsin siis, aitab mul seda materjali vastu võtta, kas see teeks koolitundi minu jaoks põnevamaks? Arvan ise, et läbi kunsti bioloogiat õppida oleks olnud palju toredam kui niisama õpikut lugeda ja asju paberilt pähe tuupida. Loodan väga, et kui minu loodud õppematerjal peaks mõnes koolitunnis meeleheitliku humanitaari aitama, olen oma eesmärgi saavutanud. Erialapraktikat transmeedia rühma juures soovitan kõigile, kes vähegi huvituvad haridusest, kureerimisest, filmimaailmast ja muidugi semiootikast! Filmipraktika annab palju oskuski meeskonnatööks aga ka iseseisvaks nokitsemiseks, nii materjali- kui eneseanalüüsiks, samuti aitab säilitada loogilist meelt, mida sel puhul kõvasti tarvis läheb. Ennekõike andis praktika, nagu nimigi ütleb, võimaluse praktiseerida seda, mida muidu teoreetilistes loengutes-seminarides õpitud-arutatud on. Praktikat tehes saad kõige paremas ja toetavamas keskkonnas ennast proovile panna, et näha, kuidas siis semiootiku (ehk sinu!) tööpõli välja võiks näha.
