Reading Time: 5 minutes

Keily Tammaru | 8. november, 2022

Intervjuu Hanna-Annikaga, kes on vahetussemestril Tbilisis, Gruusias

Intervjueerija: Keily Tammaru, intervjueeritud 25. oktoobril 2022. 

Hanna-Annika Kuulmets asus kuu aja eest õppima Ivane Javakhishvili Tbilisi riiklikus ülikoolis Gruusias. Annika on lõpetanud semiootika ja kultuuriteooria bakalaureuse ning õpib nüüd semiootika ja kultuuriteooria magistriastme teisel aastal. 

Pärast minu õppevisiiti Gruusias saime Annikaga Tbilisi ühes lemmikrestoranis kokku, nautisime päikeselist päeva ja rikkalikku linnamiljööd. 

Mis Sind innustas vahetusüliõpilaseks minema? 

Ma tahtsin tegelikult kogu aeg minna, aga kunagi ei tundunud päris see õige hetk olevat, kuni avastasin, et hakkan varsti juba magistrantuuri lõpetama. Leidsin, et seega on viimane aeg see ära teha!  

Kui hakkasin vaatama, kuhu minna, siis Euroopa-sisese õpirände tähtaeg oli juba möödas. Niisiis jäid mulle ainult Euroopa-välised variandid. Niisugused valikud nagu Senegal ja Vietnam tundusid ekstreemsed. Vaatasin ka Argentiina varianti, aga seal õppimiseks oli vajalik hispaania keele oskus. Nii jäigi sõelale Gruusia. Piisavalt lähedal, mitte liiga ekstreemne ja pakub võimalust inglise keeles õppida. 

Kus Sa varem reisinud oled? 

Olen käinud ainult turismireisidel. Klassikalistes naaberriikides nagu Soome, Rootsi, Läti, Leedu, Venemaa, Norra. Aga ka Inglismaal ja Küprosel. Lõuna-Euroopas polegi väga reisinud, pigem põhja pool. 

Milliseid õppeaineid Sa praegu võtad? 

Võtan nelja õppeainet. Ükski nendest ainetest ei ole see, mis ma esialgu õppelepingusse kirja panin. Nägin palju vaeva, mõtlesin, arutasin valikut Elliga (kes oli parajasti õpirände koordinaator), valisin õppeained ära, tegin õppelepingu… Tulin kohale ja siis selgus, et ühtegi nendest ainetest ei loeta. Põhjuseid otse ei toodudki, aga arvan, et võib-olla ei saadud ingliskeelsetele ainetele rühmasid täis, kuigi see tuli välja juba enne kursustele registreerimist. 

Ainetele registreerimine oli väga keeruline. Meile korraldati kohtumine valdkondade esindajatega, kes loetlesid, mis aineid nende instituudis sel semestril inglise keeles loetakse. Kui kohtumisele kohale ei lähe, siis ei saagi teada, mis õppeaineid antakse. Kursustele registreerimiseks tuli õppejõule otse kirjutada ja tema võttis ainele vastu. Vähemasti välisüliõpilastele oli nii. 

Siinses ülikoolis on enamik õppeaineid 5 EAPd. Minu kursuste seas on gruusia keel, mis on hästi tore. See on üle-ülikooliline aine, mistõttu on seal mitmesugust rahvast koos. See on toimunud ka kõige kauem ja kõige sagedamini, kaks korda nädalas. Tunnen, et selles aines pingutan kõige rohkem ja saan sellest ainest ka jooksvalt kasu. Veel võtan sissejuhatavaid aineid folkloristikasse ja psühholoogiasse. Massimeedia kommunikatsiooniteooriad on ainuke aine, mis mul lõpuks magistriõppekavast õnnestus saada, see on ka kõige väljakutsuvam. 

Järgmisel nädalal on semestri keskpaik (midterm), mis on siin oluline asi. Vähemasti sellele pööratakse tähelepanu, kõik teavad mis ja millal see on, ka välisüliõpilased. Eestis seda ei olnud. Enamik aineid algas aga alles oktoobris ning midterm eksami ajaks on mul ühes aines nt ainult kaks loengut olnud. 🙂 

Sa oled siin olnud kuu aega. Mis Sulle silma on hakanud?  

Leedu tudengitega on hea turul käia. Nad oskavad hästi vene keelt ja hästi kaubelda ka. Kord nad läinud turule, küsinud palju kimp rohelist sibulat maksab. Vastati, et 10 larit (so u 3.50 €). Venelastele öeldakse üldiselt kõrgemad hinnad. Leedukad rääkisid müüjaga veel natuke juttu, rääkisid, et nad on Leedust ja niisama muust maast ja ilmast. Lõpus nad küsisid, kui palju see sibulakimp siis ikkagi maksab. Vastati, et 10 tetrit (meie mõistes, kümme senti). 

Kus juures ma olen märganud, et siin kohalikud ei hinda oma riiki, eriti just noored. Nad on üllatunud, et miks Sa küll siia tuled? Valisid õpirände jaoks Gruusia, kas sa oled segi peast? Nad ise vist tahavad kangesti minema siit. 

Õppejõud võtavad asju üldiselt vabalt. Üks akadeemiline tund on 90 minutut, nagu Eestiski, kuid algab 15 min varem, sest poole peal tehakse tavaliselt 15 minutiline paus. Paus on vajalik selleks, et nii õppejõud kui tudengid saaks kõik koos suitsupausile minna. Suitsetamine on siin hästi iseenesestmõistetav asi. 

Kas Sa mingit õppetoetust saad? Kas Sa Kristjan Jaagu või Dora+ stipendiumile ka kandideerisid? 

Saan stipendiumi, mis on 300 larit ehk u 85€ kuus. Kuna mul on juba stipendium määratud, siis ei saa ma kandideerida teistele stipendiumitele. Ühikakoht kuulub stipendiumi hulka. Aga Erasmusega tulijad peavad ise maksma oma ühika eest, ühikakoht on neile 50€. Mõned Soome tudengid, kes siin Erasmusega on, räägivad, et nad saavad siin elades raha kõrvale panna, mis Soomes elades võimalik ei ole. Mina tegin enne siia tulekut suvel kõvasti tööd ja pereliikmed ka toetavad. 

85 euroga päris ära ei ela. Võib-olla siis elaks, kui väga-väga kokkuhoidlikult süüa teeks ja kuskil ei käiks. Aga eks ikka tahad kultuuriüritustel osaleda, väljas käia, turistikohad läbi käia, riigis ringi seigelda. Siinne hinnatõus on väga tunda, eriti veel nüüd, kui naaberriigist palju põgenikke tuleb. Võib-olla enne nii suurt sissevoolu oleks selle rahaga isegi hakkama saanud. Poes on niikuinii kallis ja turul tõmmatakse nahk üle kõrvade, eriti kui vene keelt räägid. Piimatooted ja lihatooted on samast hinnaklassist, odavamad on puuviljad-juurviljad. 

Et meile saaks stipendiumi maksta, tuli teha kohalik pangakonto. See protsess oli väga raske. Läksin toakaaslasega koos panka. Läksime eraldi lettide taha. Ütlesin, et soovin avada kontot. Teenindaja küsis, kas ma juba maksin 50 larit konto avamise eest. Tema sõnul pidi maksma ja seejärel paar päeva ootama. Vaatasin, et toakaaslane istub ja täidab pabereid. Uurisin, mis toimub – tema avab kontot ja täidab dokumente. Mulle aga öeldi, et mine ja maksa… Uurisin ja küsisin edasi, kuid panga retseptsionist ei osanud töötaja midagi öelda, suunas mu järgmise töötaja juurde. Too järgmine aga oskas mind aidata ja sain konto tehtud. Hiljem tuli panga rekvisiidid pangast eraldi küsida, et need ülikooli viia, et nad saaks stipendiumi maksta. Läksin panka, palusin rekvisiite. Prinditi lihtsalt paberil välja, pandi isegi kilesse ning anti mulle ilma midagi küsimata. Toakaaslane läks samuti, samasse panka, sama asi, aga tema pidi rekvisiitide printimise eest 10 larit maksma.  

Inimeste suhtumine on siin nii ja naa, suvalised inimesed tänaval on üldiselt sõbralikud. Aga ametnikud või paljud kohvikutöötajad… teevad lihtsalt minimaalsed vajalikud liigutused ära. Justnagu parema meelega tahaks, et sa ei tüütaks neid. Mida võib-olla võiks ka mõista, sest Gruusias on keskmine kuupalk 450€ ning miinimum kuupalk natuke üle 40€.

Kas veel midagi naljakas või kummalist on juhtunud? 

Gruusia keel on gruusia keeles „kartuli“ (vähemasti hääldatakse nii). Tulin lennujaamast, taksojuht küsis pool vene keeles „tõ gavariš kartuli?“. Ma mõtlesin: „Eeee, ma ei räägi kartulit…“ Ühikas kuulsin ka hiljem kohalike vestlustes „kartuli, kartuli“. Ükskord küsisin, mis see „kartuli“ on. Grusiinid siis selgitasid, et see on gruusia keel gruusia keeles. Niisiis, kui Sa tahad gruusia keeles öelda, et ma ei räägi gruusia keelt, siis see kõlab nii: „me ara vitsi kartuli“. 

Miks Sa soovitaksid kaasüliõpilastel vahetussemestrile minna? 

Rakse küsimus. Ma arvan, et igal vahetusõpilasel on mingi oma põhjus, miks ta soovis õpirändesse minna. Mulle tundus, et mu silmaring jäi kitsaks, tundus, et ma ei ole piisavalt käinud, näinud, seepärast tahtsin mujal õppida. Selles mõttes on mul hea meel, et olen Euroopa Liidust väljas, sest suuremad Euroopa linnad kipuvad üsna sarnased olema.  

Kindlasti saab uusi tutvusi! Näeb, kuidas teistes kohtades käib kool ja elu. Usun, et keskkonnavahetus teeb kõigile head. Välismaal vahetusõpilasena on palju muudki õppida ja avastada kui ainult koolitarkusi. Minu arvates on kogemuspagas ja silmaring sama olulised kui loengutes õpitu.  

Mis Sa arvad, kuidas see kogemus Sind mõjutab? 

Kindlasti ma tean, et see teeb ja on juba teinud mind sotsiaalselt palju julgemaks ja avatumaks, sest see on selline mugavustsoonist välja tulemine. Ma saan hästi palju osa kohalikust kultuurist, noorte elust ja kogemusest. Väga suurt rolli mängib siin ka see, et ühikas elavad ka gruusia õpilased, välistudengitega külg-külje kõrval. Pean seda suureks plussiks, et kohalikega koos saame elada. Saame omavahel kõik hästi läbi, veedame koos aega ühikaköögis või väljasõite tehes. Mulle tundub, et välistudengid, kes otsustasid ühika asemel korteri kasuks, jäävad millestki väga ägedast ilma. 


hortus semioticus

Hortus Semioticus is a peer reviewed online journal of semiotics featuring new generation of semiotic researchers.

Hortus Semioticus on eelretsenseeritav semiootika võrguajakiri, mis on pühendatud uue põlvkonna semiootilistele uurimustele.

HORTUS SEMIOTICUS BLOG

Our blog is a digital resource where everyone passionate about semiotics can share their knowledge, questions and experience on stuff that matters.

Meie blogi on koht, kus semiootikahuvilised saavad vahendada mõtteid ja infot kõigest, mis loeb.