Reading Time: 5 minutes

Tshinar-Kristi Shahmardan

Mitmekeelsus ja mitmekeelsuse teema on mulle isiklikult tähtsad, kuna kasvasin mitmekeelses perekonnas ja selle tulemusena olen ka ise mitmekeelne. Tihti kohtab mitmekeelsust just mitmekultuurilise taustaga peredes ning nõnda võib juhtuda, et ühte isikusse või peresse koonduvad eri keeled ja kultuurid. Tänapäeval räägitakse mitmekeelsusest üha rohkem, küllap seetõttu, et mitmekeelseid ja mitmekultuurilisi peresid on üha rohkem. 

Selle essee eesmärgiks on selgitada, mis on mitmekeelsus ja kuidas see on seotud identiteediga, eeskätt keele-, kultuuri- ja rahvusidentiteediga. Väidan, et mitmekeelsel inimesel võib olla mitu keeleidentiteeti. 

Mitmekeelsus ei tähenda, et kõiki keeli osatakse võrdselt või ideaalselt. (ERR, 2021) – ehkki see ka ei välista, et eri keeli osatakse võrdselt. Mitmekeelsus viitab pigem lihtsalt sellele, et inimene valdab (suuremal või väiksemal määral) enamat kui kolme keelt. (Almaden, 2022) Kui inimene valdab vaid kahte keelt, siis ei räägi ma siin mitmekeelsusest, vaid nimetan seda kakskeelsuseks. Lisaks kakskeelsusele ja mitmekeelsusele saab eristada veel kolmkeelsust. (Almaden, 2022) Kakskeelne isik on võimeline valdama mõlemat keelt “emakeelena”, kuid kui isik räägib rohkem kui kolme keelt, siis pole väga tõenäoline, et räägib kõiki kolme emakeele tasemel. Kolmkeelsus on minu hinnangul lähedasem mitmekeelsusele kui kakskeelsusele. Kõigil eelnevalt mainitutel (kakskeelne, kolmekeelne, mitmekeelne) võib ka olla erineval moel õpitud keele oskused. Olenevalt sellest, kuidas ja millal keeled on õpitud, oleneb nende tase, suhe isiku identiteediga ning oleneb ka nende kasutamise oskuse ulatuslikkus ja tase. Emakeelt on üldiselt seostatud isiku identiteediga. Seda arvamust toetab ka Martin Ehala (2017: 171) väide, et eestlased on traditsiooniliselt määranud oma identiteeti keelepõhiselt ning keel on eesti identiteedi keskne tunnus. Võib oletada, et see sama väide sobib ka paljude teiste monokeelsete ehk ükskeelsete riikide kohta. Toome näiteks Ameerika Ühendriigid. Selleks, et olla ameeriklane või saada ameeriklaseks, ei pea inimene olema mingi kindla kodakondsuse, rahvusliku, keelelise, usulise või etnilise taustaga. Ameeriklast määratleb hoopis maailmavaade, mille keskmes on vabaduse, võrdsuse ja vabariikluse abstraktsed ideaalid. Seega tähendab ameerika rahvuse universalistlik ideoloogiline iseloom, et see on avatud kõigile, kes soovivad saada ameeriklasteks. (Gleason, 1980) Siin kerkib küll küsimus, mil moel on omavahel seotud keele-, kultuuri-, rahvus- ja etniline identiteet. Keel ja etnilisus (ka keeleline identiteet ja etniline identiteet) on tugevalt teineteisega seotud. Keele- ja etniline identiteet on piiratud kategooriad, mis on üksikisikutele/rühmadele ette antud nende ja teiste üksiiskute/rühmade interaktsioonide momentidel. Seega mõistetakse keelt päriliku etnilise identiteedi markerina. (Lytra, 2016: 133) Keel ja märgisüsteemid on laiemalt alati ideoloogilised, kuna  nad väljendavad mingi teatud sotsiaalse grupi huve ja elukogemust. Keel on olulisel määral sotsiaalseid suhteid loov nähtus. Kuna sõnade tähendus on dünaamiline ning sõltub saatja ja vastuvõtja interaktsioonist, saab tähenduse andmise protsess sotsiaalsete suhete kujundamise areeniks. Ideoloogia korrastab hoiakuid, mis omakorda kontrollivad grupiliikmete sotsiaalseid praktikaid, mis on kas grupi või identiteedi jaoks olulised. (Ventsel,  2018: 402-403)

Emakeeleks on see keel, mille inimene omandab esimesena, mille keskkonnas ta kasvab ja/või mida ta oskab kõige paremini. Inimese keeleoskuse taset võidakse mõõta mitmel moel. Klassikaliselt saab keeletestide abil jaotada keeleoskuse tasemetesse A1-C2, millest A1 on algaja tase ja C2 on täiusliku keeleoskaja tase. Kuid kellegi keeleoskust ei saa välja selgitada vaid selliste testide abil, sest oluline on ka keeleoskuse ulatus. Keeleoskaja võib saada keeletestides küll täispunktid ja vallata kirjalikku keelt, kuid see ei tähenda alati, et see oskus peegeldab tema vestlus- ja suhtlusoskust. Sama saab öelda ka teistpidi. Need inimesed, kes on õppinud keelt vaid suhtluse abil, ei valda paljudel juhtudel kirjalikku keelt. Keele õppimine ei piirdu ainult koolis õppimisega, vaid hõlmab ka keele sees elamist ning suhtlemist. Siin tulebki esile, kuidas keel ja kultuur seostuvad teineteisega. Keel on aga ka vahend, mille abil mõista teisi kultuure: kui tekst tõlgitakse, taasesitatakse see teises keeles. (Ficarra, 2020: 52) 

Kui hakkan mõtlema enda mitmekeelsusest ning selle peale, kuidas see on mõjutanud mu elu, siis esimesena tuleb meelde ka minu mitmekülgne identiteet. Olen isa poolt aserbaidžaanlane ja ema poolt eestlane ning kasvanud Soomes. Alates 13-ndast eluaastast, kui käisin esimest korda Eestis HeadEsti keelelaagris, olen ma olnud väga teadlik oma eestlusest (või täpsemini väliseestlusest). Ise märkasin esimest korda enda väliseestlust või pigem seda, kuidas erinesin kodueestlastest, kui hakkasin teismeeas tihedamini Eestis käima. Esimest korda oma erinevust märgates ei osanud ma aru saada, milles see erinevus täpselt seisneb, kuid olin veendunud, et see on olemas. Sama märkasin ma ka siis, kui üheksateistkümneaastasena kolisin Eestisse ja asusin Tartu Ülikoolis semiootikat õppima. Hakkasin kohe taas märkama neidsamu erinevusi enda ja kodueestlaste vahel, mida olin täheldanud juba varemgi.  Kohe esimesena köitis mu tähelepanu mind ümbritsevate tartlaste eesti keel. See oli midagi harjumatut, kuigi eesti keel oli mul emakeele tasemel selge, seda vähemalt testi järgi. Teisena jäi mulle silma see, mida minu kursusekaaslased pidasid naljadeks. 

Kui rääkisin teistele väliseestlastele, et mul on raskusi aru saada kohalikest eestlastest, tuli välja, et see pole ainult minu mure, vaid on levinud laiemalt. 

Oma esimesed keeled (eesti ja aserbaidžaani) sain selgeks samaaegselt, s.t alguses olin kakskeelne laps. Kolmeaastaselt pandi mind soomekeelsesse lasteaeda, seega sai minust seejärel kolmkeelne laps. Muidugi, siin tekib küsimus, et kus läheb piir simultaanse ja suksessiivse keeleoskuse vahel? Võib väita, et kuna soome keel ei olnud minu kodukeel, vaid ainult keskkonnakeel, siis on ta mulle teine keel. Mõlemad, aserbaidžaani ja eesti keel, said mulle pärandkeeleks, kuid samas sai ka vene keel, mida minu vanemad omavahel kasutasid. Vene keelt mulle keegi ei õpetanud – ma just nimelt pärisin selle oma vanematelt. Esimest võõrkeelt hakkasin õppima alles esimeses klassis, kuna siis hakkasin käima inglise keele kallakuga koolis. Teise võõrkeelena hakkasin seitsmendas klassis õppima Soomes kohustuslikku rootsi keelt. Kooli ajal õppisin vahelduva eduga ka jaapani ja hispaania keelt. Võõrkeelte õppimine koolis oli mulle suhteliselt raske, kuna olin harjunud keeli lihtsalt oskama, mitte neid eraldi õppima. Kujutan ette, et neil, kes on omandanud keeleoskuse õppimisega, on raskusi nendes keeltes rääkimisega. Oma kogemustest olen märganud ka eelnevale konfirmatsiooni. Paljud, kes õppisid minuga koos inglise keelt, ei julgenud seda rääkida, kuigi testide põhjal oli nende keeleoskus C1 tasemel. 

Kuid mida see kõik on mulle kaasa toonud/ mida see kõik minu jaoks tähendab? Minu mitmekeelsus ja mina ei ole eristatavad. Samas võib mitmekeelsel inimesel olla keeruline määratleda oma keele- ja/või kultuuriidentiteeti, kuna ei olda kindel, kuhu täpsemalt kuulutakse. Seda eriti neil juhtudel, mil isikud on õppinud kaht või enamat keelt samaaegselt ning nende keeleoskus on kõigis keeltes samal tasemel. Arvan, et minu mitmekeelsus ongi mu keeleidentiteet. Ma ei ütleks, et minu identiteet oleks tugevalt seotud ühe või teise keele või kultuuriga: olenevalt sellest, kus olen, mida teen ja kellega räägin (ehk olenevalt kontekstist), paindub minu identiteet parasjagu räägitava keele suunda. Teisisõnu on mulle omane polüglossia, mis tähendab seda, et erinevad keeled on kasutuses eri ühiskonnasfäärides. See identiteedi paindlikkus ei ole midagi, mida ma alati teadvustan, vaid see toimub alateadlikult. Olen juba noorest peale märganud, kuidas minu käitumine ja identiteet muutuvad, olenevalt sellest, mis keeles ma räägin. Seda kogemust dokumenteerib minu kooli aastaraamat, kus teisest kuni viienda klassini seisab minu pildi kõrval minu enda valitud fraas “Monta kieltä, monta elämää” (tõlkes: Mitu keelt, mitu elu). Mu arvates on see väga hea näide, kui teadlikud oma keele- ja kultuuriidentiteedist võivad lapsed olla juba väga noorelt. Seega väidan, et ühel inimesel võib olla mitu keeleidentiteeti ning ükski keel ei võta teis(t)elt ruumi ära. Kuna olen päritolu poolest seotud valdavalt monokeelsete maadega (kuigi Soome on ametlikult kakskeelne, ei räägitud minu kogukonnas rootsi keelt üldse), siis on minu keeleidentiteet seotud ka minu rahvus- ja kultuuriidentiteetidega. Ma ei kujuta aga hästi ette, millises seoses oleksid minu rahvus-, kultuuri- ja keeleidentiteet siis, kui oleksin lisaks veel ka näiteks ameeriklane.

Almaden, S. A. (2022, November 27). Multiple languages mean multiple ways of experiencing the world: Beelinguapp blog. Beelinguapp. Retrieved April 30, 2023, from https://beelinguapp.com/blog/trilingual-speaking-more-languages#:~:text=Bilingual%20%E2%80%93%20Two%20different%20languages.,Hyperpolyglot%20%E2%80%93%20Six%2B%20different%20languages. 

Ehala, Martin. 4.1. Keele rollidest eesti rahvusidentiteedis. Eesti inimarenguaruanne. 2016/2017.

Ehala, Martin 2017. Keele rollidest eesti rahvusidentiteedis. – Tammaru, Tiit (toim.), Eesti inimarengu aruanne 2016/2017: „Eesti rändeajastul”. Tallinn: Eesti Koostöö Kogu, 171-178.

ERR, A. V. (T. L. Ü. |. (2021, March 12). Anna Verschik: Mitmekeelsus on sama Vana Kui Keel Ise. ERR.
https://novaator.err.ee/1608140371/anna-verschik-mitmekeelsus-on-sama-vana-kui-keel-ise 

Ficarra, Alessandra. Translating Cultures in Museums: When not Only Words, but People, are Translated. Ostrava journal of english philology. Vol. 12, No. 2. 2020. Literature and culture. Università degli Studi della Calabria. Italy

Gleason, Philip. 1980. American Identity and Americanization. (toim.) Stephan Thernstrom. Harvard Encyclopedia of American Ethnic Groups. Cambridge Mass. Belknap Press. 

Lytra, Vally. 2016. Language and ethnic identity. The Routlege Handbook of Language and Identity. Routledge, 131-145. 

Ventsel, Andreas 2018. Poliitikasemiootika. – Salupere, Silvi; Kull, Kalevi (toim.), Semiootika. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 402-403.

Photo credits: Tshinar-Kristi Shahmardan

hortus semioticus

Hortus Semioticus is a peer reviewed online journal of semiotics featuring new generation of semiotic researchers.

Hortus Semioticus on eelretsenseeritav semiootika võrguajakiri, mis on pühendatud uue põlvkonna semiootilistele uurimustele.

HORTUS SEMIOTICUS BLOG

Our blog is a digital resource where everyone passionate about semiotics can share their knowledge, questions and experience on stuff that matters.

Meie blogi on koht, kus semiootikahuvilised saavad vahendada mõtteid ja infot kõigest, mis loeb.