hortus semioticus 4 / 2009 – Eessõna
[PDF]
Käesolev, arvult neljas Hortus Semioticus koondab mitmeid kultuurisemiootilisi uurimusi, mis on valminud reklaami ja turunduse semiootika, oma ja võõra semiootika ning filmisemiootika loengukursuste raames.
Mari-Liis Madisson keskendub oma artiklis “Hirmutamise aspekt reklaamis” ühele kesksetest inimese emotsionaalsetest seisunditest, hirmule, ja vaatleb, kuidas nimetatud baasemotsiooni kutsutakse esile reklaamides – suhtlusvormis, millele hirmuapelleeringud on eriti omased. Laura Põllu kirjutises “Naise ja “erootilise” kujutamisest reklaamikunstis” on juttu seksistlikest, naisi objektistavatest reklaamidest. Autor läheneb sellele palju-uuritud ainestikule üpris silmapaistvate näidete kaudu, olles valinud analüüsimiseks reklaamid, kus naisekeha otseselt ei näidatagi, kuid mis on sellest hoolimata seksistlikud ja lisaks veel feministlikku kriitikat ironiseerivad.
Oma ja võõra semiootikaga seotud artiklite peamine eesmärk on rõhutada vaadeldavate kultuurinähtuste olemuslikku keerukust, millest aru saamata ei oleks ka nende kultuurinähtuste mõistmine täielik. Artiklis “Oma ja võõra kontseptsioonide keerukusest sõjakirjanduse näitel” uurib Peeter Kormašov sõjatingimustes tekkivaid oma ja võõra piire, nende konstrueeritust / konstrueerimatust ja relatiivsust. Kristjan Tamm katsetab oma ja võõra eristuse tõhusust muusika peal, jõudes artiklis “Oma ja võõras Arvo Pärdi teoses “Credo”” samuti tõdemuseni, et vaadeldavad kontseptid on suhtelised vastandused, sisaldades teineteist, sõltudes vaatepunktist ja eesmärkidest ning omades potentsiaali teineteiseks moonduda.
Henri Kõiv uurib oma artiklis Jim Jarmuschi filmi “Dead Man”, rakendades David Bordwelli nelja tähendustasandi teooriat. Filmi interpreteerimine sõltub sellest, mis tasandi(te)l on interpreteerija võimeline filmi mõistma; iga tasand paljastab linateose kohta midagi uut, mõtestab selle ümber ja lisab sellele mingi uue mõõtme. Teine filmisemiootiline uurimus, Kristo Nurmise “Sotsiaalne ja poliitiline aegruum Michael Haneke filmis “Peidetud””, püüab tabada mehhanisme, mille abil edastatakse filmi sotsiaalset ja poliitilist sõnumit. Kesksete sõnumiloojatena vaadeldakse siin erinevaid, filmi autori loodud ja valitud aegruume.
Artiklitele sekundeerivad mitmed püsirubriigid: intervjuu (seekord vestleb Morten Tønnessen professor John Deelyga), “Meditationes Semioticae” ning ülevaade 2008/2009. õppeaastal kaitstud seminari-, bakalaureuse- ja magistritöödest.
Priit Põhjala